minu lugu füsioterapeudiks saamisest

see postitus on mõeldud eelkõige neile, kel on huvi füsioterapeudiks saamise osas, on seda teekonda alustamas või tunnevad veidi eksinult sellel teel…

segane elukutsevalik

ma mäletan, et kui tuli gümnaasiumi lõpus ette aega valida omale elukutse, siis sõelale jäi korraga väga mitu eriala, millest ma siiralt tänapäevani tegelikult väga midagi ei tea - kunstiteooria EKAs (tundus väga artsy), toidutehnoloogia TalTechis (kellele ei meeldiks toit), prantsuskeele õpetaja (no comments, ma pole elu sees sõnagi prantsuse keelt rääkinud) või füsioteraapia Tartu Ülikoolis.

viimane osutus valituks, kuna tundus kiireim tee kodust ära kolida, midagi kasulikku õppida ning lähim asi spordimeditsiinile, mida tol perioodil arstiteaduskonnas valikuna kahjuks polnud.

üks väga kahtlev algus

mõeldud-tehtud ja esimesed väga kuivad ained läbitud hakkas mulle teisel semestril varasemalt mitte väga kaalutletud otsus aina kahtlasemana tunduma. õnneks päästis tol ajal üks minu armas õppejõud mu eriala vahetamast, kuna suutis ühe eksami käigus mu ümber veenda, et varu veel veidi kannatust ja kohe lähevad ained huvitavamaks.

nii ma siis kohusetundlikult läbisin kõiki ained kordagi päriselt noore segaduses inimesena tundmata, et voh nüüd see on päris see, mida ma teha tahan… ega väga palju ei aidanud kaasa ka minu mõningane hirm haiglakeskkonna ees ja lubadus, et mina küll kunagi mõnes taolises tuulutamata sööklalõhnalises asutuses tööle ei hakka.

alles viimasel semestril portugalis ühes spordikliinikus praktikal olles tajusin, et okei, siin nende ilusate ja tervete kõrgelt motiveeritud sportlike inimestega võiksin ma ju tööd teha küll, aga selleks on esmalt ju kogemust vaja hankida….

kõik peavad kuskilt alustama

äsja ülikooli lõpetanuna ja enesekindlust täis, kandideerisin ma eestis kohe ühte erakliinikusse, mis tegeleski peamiselt tippsportlaste ravimisega ning igaksjuhuks ka ühe suurhaigla ambulatoorsesse taastusraviosakonda omamata tundigi kogemust teha üks-ühele vastuvõtte kabinetis.

täiesti õigustatult anti mulle sellest erakliinikust teada, et ei ole mõtet siin nende sportlastega hakata jalgratast leiutama ja mine kogu veidi teadmisi ja kogemust enne ning sõelale jäigi haigla taastusravikeskus.

karm reaalsus

küll aga sai sealt alguse minu polikliiniku periood, kus tõsi valdav osa patsiente ei olnud ilusad ja noored tippsportlased, kuid tagantjärgi mõeldes ehk oligi nii parem, et esmalt sai kätt harjutada väga kannatlike pensionäriprouade ning nende aastatepikkuste kaebustega.

eks too paras uju või upu olukord oli üksinda täiesti rohelise füsiona kabinetis vastuvõtte teha, kuid mõnes mõttes ka väga kasulik, sest iga asja, mida ma ei teadnud, pidin ise endale viimaste teadusuuringute ja googlei abil selgeks tegema ning tagasi vaadates oli ehk isegi kasulik, et liiga uljalt kolleegide “vana rasva” või kogemustepagasi peale kohe toetuda ei saanud.

ootamatud keerdkäigud

üsna pea avanes võimalus mul töötada osaliselt ka selles paljukardetud sööklalõhnalises haiglakeskkonnas ehk nõustada ortopeedia osakonnas puusa- ja põlveliigese vahetusele minevaid patsiente. tore vaheldus, kuid ennekõike suurepärane viis soojendada üles koostööd kolleeg-ortopeedidega, kellest kujunes järgnevate aastate jooksul välja minu kõige huvitavamate ja keerulisemate patsientide peasponsorid ja olulisim põhjus, miks nii pikalt haiglatööle jäin.

peaks ju karjääri ka tegema

aasta-kaks töötanuna hakkas miski minus tiksuma, et nüüd võiks selle magistritriasja ka ikka ära teha. eneselegi üllatusena otsustasin selle läbida Tallinna Ülikoolis tervishoiujuhtimise erialal ühendades minu jaoks kaks põnevat teemat, millest nüüd töötava füsioterapeudina oma varasemates õpingutes väga puudust tundsin - psühholoogia ja juhtimise.

järgmised kaks aastat veetsin peamiselt oma lõputöö teemale pühendudes ning uurides füsioterapeutide professionaalset arengut ehk teemat, mis mind noore ja ambitsioonika spetsialistina pikalt vaevanud oli - kuidas areneda ja kasvada erialal, millel ei ole justkui seda traditsioonilist lineaarset karjäärimudelit.

uus roll, uued katsumused

magistrikraad käes oli vaja kohe hakata uusi oskusi praktiseerima ehk võtsin vastu vanemfüsioterapeudi koha, mis küll sisuliselt tähendas lisaks kabinetitööle ka väga praktiliste asjade nagu töögraafikute ja haigestumiste asenduste korraldamist, kuid värske entusiastina viskusin ma oma uude rolli ikka täie raha eest - korraldades ühisüritusi, vedades koostööprojekte, pidades arenguvestlusi, viies läbi tööintervjuusid, pakkudes mentorlust uutele töötajatele, panustades eelarve koostamisse ja investeeringuteplaani jne…

kõikuv tasakaal

see oli täiega põnev aeg mitmete muudatuste elluviimiseks, aga samal ajal libises tasakaal nö kabinetitöö ning projektijuhi rolli vahel iga kuuga järjest enam käest. tööpäevad venisid aina pikemaks, töömõtted ei kadunud enam kuhugi, ma ei jõudnud enam spetsialistina nii palju enda arendamisse panustada kuivõrd energia kulus teiste ja igasugu projektide käima lükkamisele.

samas ma mäletan tollest perioodist siiani, kuidas ma istusin sotsiaalministeeriumis ühel järjekordsel koosolekul laua taga ja mõtlesin endamisi, et vau kui mõttetult pikalt me mingi teema üle jahume lihtsalt selleks, et kõik osapooled saaksid aru, millest me täna kokku tulnud rääkima üldse oleme ning kui tänulik ma olin pärast seda koosolekut vastuvõttu tegema minnes, kus ma sain tunda ennast nii palju kasulikumana 45 minuti jooksul kedagi üks ühele päriselt aidates.

läbipõlemine hüüab tulles

aastate möödudes hakkasin vaikselt järjest apaatsemaks ning robotlikumaks oma patsienditöös ning küünilisemaks ja kergemini ärrituvamaks oma teises rollis muutuma.

viimases hädas üritasin veel hakata mingeid piire kehtestama, et ennast natukenegi säästa, kuid kui keskkond on harjunud, et sa annad endast alati maksimumi, siis on neil väga raske vähemaga ümber kohaneda, mis omakorda minu süütunnet oma saamatuse osas järjest süvendas.

ma mäletan, kuidas ma lõpuks võtsin julguse kokku ning ütlesin oma tolleaegsele ülemusele, et ma arvan, et ma hakkan vist läbi põlema, mille peale tema antud soovitus “ma arvan, et ehk on sul lihtsalt igav ja sa võiksid kaaluda hoopis lisaks doktorikraadi tegemist” oli viimaseks piisaks karikas, et otsustada, et nii nüüd on selle etapiga mu elus küll kõik.

ühest kriisist teise

minu päästerõngaks osutus hoopis see, et covid otsustas üleöö kõik pea peale keerata ja tuli välja, et minu ületöötanud närvisüsteemile see täielik kaos ja teadmatus sobis kuidagi lausa liiga hästi.

päeva pealt pidi kabinetitöö lõpetama, töö ümber korraldama ja hakkama leiutama uusi viise patsientideni jõudmiseks - käiku läksid telefonikonsultatsioonid, nõu sai meili teel ning aina populaarsemaks muutus ka videovastuvõtt.

samal ajal käis vilgas töö covid osakonna mehitamisega - koostasime nimekirju spetsialistidest, kellel on kõige väiksem tõenäosus koduselt puutuda kokku riskirühmadega, et oleks teada, mis järjekorras inimesi nendesse osakondadesse tööle suuname, justkui värbaks sõdureid rindele.

uued väljakutsed

sellesse ilmselgelt liiga intensiivsesse tööperioodi sattus mu lauale ka võimalus kirjutada tervisekassa jaoks analüüs kaugfüsioteraapia võimalustest - mida maailmas on varem tehtud, mis on selle tõenduspõhisus ja parimad praktikad, et aidata kaasa sellele, et digitaalsed teraapiad jääksid meil nende poolt rahastatuks ka pärast covid perioodi lõppu. see oli üle pika aja teema, mis mind kõnetas ning sukeldusin süvitsi, et ärgata igal hommikul mõned tunnid varem selleks, et enne vastuvõttu jõuaks tegeleda sellega, mis mul silma särama paneb.

pea ees esmatasandile

kui olukord riigis hakkas vaikselt stabiliseeruma, sai see planeeritud töökeskkonna vahetus sobivate asjaolude kokku langemisel ka lõpuks ette võetud ning jätsin vanemfüsioterapeudi rolli liitudes ühe perearstikeskuse meeskonnaga.

esialgu olin küll veidi skeptiline, sest perearstide maine polnud just kiita ning kahtlesin, et kas suudan ise pakkuda nii laiapõhjalisi teadmisi ja oskuseid inimestele sünnist surmani ilma liialt pealiskaudseks muutumata, kuid omajagu kindlust andsid kolleegide eelnevad positiivsed kogemused, eriti mis puutusid just füsioterapeuti kui väärtuslikku tiimiliikmesse suhtumist.

kuigi taastusravis töötamisel pakkus teatud turvatunnet see, et patsient oli enne minu juurde sattumist jõudnud läbida mõne (eri)arsti vastuvõtu, teinud ära posu uuringuid ning saanud juba hulga nõu ja abi, tähendas see samal ajal ka seda, et ta oli enamasti juba liiga pikalt oma probleemi küüsis vaevelnud, väsinud järjekordades ootamisest ning väntsutatud mitmete eriarvamuste ning lähenemiste poolt ning minu rolliks jäi sageli ettekirjutatud korrad patsiendiga küsimusi küsimata lihtsalt ära teha, et protseduurid kirja saaks.

vabadus = vastutus

sellest nö põhjakoristustiimist esmatasandile sattumine oli paras pea ees vette hüppamine - patsiendi vigastus oli sageli napilt nädalakese kestnud, ühtegi uuringut tehtud pole, hea kui perearsti visiidilegi enne jõudnud on - mis sa arvad, mis me edasi temaga nüüd teeme?

see tunne, et sinu arvamusel on mingi kaal ning sellega kaasnes ka paras vastutus, pani mind üle pika aja väga palju õppematerjali uuesti läbima ning end eelkõige füsioterapeutilise hindamise ja kliinilise mõtlemise poole pealt kõvasti arendama.

sain aina kinnitust, et mulle see mõningases teadmatuses toimetamine ning sherlocki roll sobivad väga hästi ning tundsin, et lõpuks ometi saan ja tahan ma jälle tegeleda sellega, et ennast spetsialistina arendada.

ettevõtluse eeskujud

perearstidega koos töötamine on nii mitmedki minu eelarvamused nende osas purustanud - täna ma vaatan neid imetlusega, kui suurt rolli nad mängivad patsientide raviteekondade planeerimisel, kui palju laialdasi teadmisi neil peab olema nii-nii erinevatest valdkondadest ning kui palju nad peavad kulisside taga tegelema asjadega, mis ei ole üldse nö tavapärane arstitöö.

perearste kui ettevõtjaid kõrvalt vaadates sain ka aina rohkem hoogu, et oma ettevõttele lõpuks alus panna. omajagu inspiratsiooni andis selleks ka grupp teistes perearstikeskustes töötavaid füsioterapeute, kel paljudel see liigutus oli juba tehtud ning kellega regulaarsete kohtumiste ja utsituste saatel nii mõnedki asjad käima said lükatud.

enda loo algus

niisiis lisandus mu ellu ka töö enda ettevõtte alt pakkudes tasulisi füsioteraapia konsultatsioone harrastussportlastele ning koostades patsientidele ettesalvestatud harjutusvideoid. nagu ikka, avas selle liigutuse tegemine palju järgmisi uksi, aga sellest ettevõtlusega alustamise perioodist lähemalt juba mõnes teises postituses.

viimase peatüki sellest loost peaksin kirjutama hetkel, kui oma tegevusloa lõpuks kätte olin saanud ning plaanisin kogu oma tegevusega ettevõtte alla koonduda. kõik ettevalmistused selleks tehtud, värvati mind väga toreda üllatusena hoopis ema rolli ehk tänaseks hetkeks olen saanud oma kliinilisest tööst korra pausi võtta ning nautida aega, mil kõige selle üle veidi mõtiskleda.

ps. eelmine aasta kutsuti mind selle sama ettevõtte poolt tööle, kuhu ma esimese asjana pea 10 aastat tagasi väga naiivselt kandideerisin… ju siis läks täpselt nii palju aega, et ei peaks enam jalgratast leiutama :)