11 asja, mida olen õppinud 11 aasta jooksul
endalegi ootamatult saab täis 11 aastat sellest hetkest, mil ma asusin tööle füsioterapeudina.
11 aastat tööd tähendab, et ma olen võtnud vastu keskmiselt 100-140 patsienti kuus, mis teeb selle pika aja peale kokku pea 15 000 tundi vastuvõtte. täiesti piisav, et saada milleski väga heaks ning samas mõista, kui palju veel on õppida.
täna tagasi vaadates tundub see number täpselt paras - parasjagu suur, et saada kogemust väga erinevate juhtumitega ning parasjagu väike, et mitte täielikult langeda autopiloodil kombinaadina töötamise rezhiimi.
nüüd mõneks hetkeks tööpausile jäädes tundub just õige hetk tuua välja need suurimad õppekohad, mida ma 11 aastat tagasi alustades oleks tahtnud teada, kuid poleks kunagi neid tunde tegemata teada saanud:
kuula oma patsienti - see on küll väga tore, et sinul on asi selge ja palju-palju teadmisi, millega oma patsiente justkui üle valada tahaks, aga tegelikult õpetavad nemad oma kogemuse ja soovide jagamisega sind rohkem kui ükski raamat või koolitus kunagi seda teeb... aga selleks tuleb neile võimalus anda ja neid päriselt kuulata.
õpi seadma ootusi - aita oma patsiendil kohe väga varakult mõista, mida sinust ja kogu sellest protsessist oodata ning märkad oluliselt harvemini seda, et pead tegelema pettumustundega, et patsiendi 10 aastat kestnud alaseljavalu ei läinudki ühe visiidiga üle.
ära võta teistelt ära vastutust - inimene on pöördunud sinu kui spetsialisti poole ning loomulikult on igal sinu sõnal ja teol tajutav kaal, kuid ära unusta, et sina oled talle abiks, et tema saaks teha muudatusi oma elus, mitte selleks, et sa lahendaksid kõik ta mured.
sa ravid inimest, mitte numbreid või diagnoosi - inimese ravi efektiivsus ei ole mõõdetav vaid sellega, mitu palli valu väiksemaks läks, mitu kraadi käsi nüüd rohkem tõuseb või mitu kilogrammi ta rohkem pigistada jaksab, vaid väga suur võti peitub selles, et mis olulised tegevused ta näiteks nende jamade tõttu enne tegemata jättis või mida kõike nüüd igapäevaelus teha suudab.
sa ei tea ja ei oska kõike ning ei hakkagi seda kunagi tegema - sa võid küll olla väga laia ampluaaga ja übervõimekas, aga esiteks sa ei sobigi kõigiga koos töötama ja teiseks ei ole võimalik end ühtemoodi hoida kursis kõikide eriala pisinüanssidega. segega kasuta julgelt teiste abi, suuna patsiente mujale ning tegele peamiselt sellega, mis on sinu tugevuseks ja mis sind ennast enim huvitab.
keegi ei jää sinu soovitusi igavesti järgima - alustuseks tore, kui nad neid üldse teevad, aga oodata, et keegi jääb nende 10 harjutuse najal oma tervist kogu eluks hoidma on üsna sama lühinägelik (aga palju ebameeldivam) kui pakkuda lahenduseks 10x massaazis käia. mõtle alati paar sammu ette, et mis harjumuste või tegevustega saaks patsient end hoida õigel rajal ka pikemalt kui need paar kohtumist ning leia sekkumised, mis toetaksid selle järgmise sammu astumist.
üksi sõudes kaugele ei jõua - füsioterapeudi töö küll valdava osa ajast hõlmab üks-ühele patsiendiga töötamist, kuid sinna taustale kuulub terve meeskond, kellega koos on oluliselt lihtsam patsiendi jaoks olemas olla. need on teised terapeudid, arstid, õed, treenerid ja muud spetsialistid, kes moodustavad võrgutiku, mille abil patsiendil on palju kindlam taastuda ning kelle najale ise alati vajadusel toetuda saad. kogu ja hoia neid inimesi enda ümber.
tee uute teadmiste endani jõudmine võimalikult lihtsaks - kellelgi meist ei ole võimalik igakuiselt käia kvaliteetsetel konverentsidel või põhjalikel koolitustel, kuid olulist infot saad ka jälgides inspireerivaid kolleege sotsiaalmeedias, hoides silma peal viimastest teadusuuringutest kokkuvõtteid tegevatel veebilehtedel, osaledes oma tempos online koolitustel või kuulates teiste terapeutide lahenduskäike ning mõttearendusi näiteks mõne podcasti näol.
kui kõik tundub sama, peab midagi muutma - iga terapeudi elus tuleb ette periood, kus näib, et justkui kõik patsiendid on sama probleemiga või täpsemalt samasugused. tõenäosus selle juhtumiseks töötades niivõrd individuaalset lähenemist vajava liigiga nagu inimesed, on tegelikult muidugi üsna väikene, vaid pigem oled siis ise langenud oma mugavasse, kuid üsna igavasse, rutiinide ja lahterdamise lõksu - vaheta mõni sekkumine välja, kuula mõnda inspireerivat podcasti, käi mõnel uuel koolitusel, jaga kolleegiga viimaseid juhtumeid ja üsna tõenäoliselt leiad mõne uue vaatenurga ka oma kroonilise alaseljavaluga “tüüppatsiendile”.
kui kõik ajab närvi, on aeg puhkusele minna - inimestega töötamisel on kaastundeväsimus väga kerge tekkima ja see ei ole mingi nõrkuse märk, vaid osa selle töö iseloomust. mina saan tavaliselt aru, et pole vist ammu keskkonda vahetanud, kui igapäevased pisidetailid nagu patsiendi pastakast imetud vabandused või keelebarjäärist tingitud lisapingutust kuidagi liiga isiklikult või väga suure asjana võtma hakkan.
hoia oma tass ise täis - see algab nii väikestest asjadest nagu võimalusel oma tööpäevaga veidi hiljem alustamisest, et saaksid oma unetunnid päriselt täis või otsusest päriselt võtta endale aega lõunapausi pidamiseks, mitte seda kuhugi tööpäeva lõppu suruda, sest vahepeal saaks ju veel mõne hädalise üle vaadata…
