füsioterapeudina füsioterapeudil

ma teadsin kohe, et mul võib pärast sünnitust sporti naasmiseks minna vaja vaagnapõhja füsioterapeudi abi. abi, mida paljud naised selles eluetapis alahindavad, sest tihtipeale on sel perioodil fookus kõigel muul kui endal. näinud ise füsioterapeudina selle nö tegemata töö tagajärgi igapäevaselt oma kabinetis, tundsin erilist vastutust oma tervise eest hoolt kanda ning tulevikku investeerida.

füsioterapeudi valimine

eks minulgi oli oma teatud ebamugavus kolleegi poole sellise murega pöörduda. osati kartes näida ise ebapädevana, osati probleemi delikaatsuse tõttu ja osati lihtsalt seetõttu, et maru keeruline on valida, kelle juurde siis üldse minna.

lõpuks tegin endaga rahu ning tunnistasin, et lisaks teise spetsialisti teadmistele ja kliinilisele kogemusele, kuluks mulle sel perioodil ära ka ports välist motivatsiooni, ning asusin endale sobivat füsioterapeuti otsima.

tavapatsiendi vaatest kujutan ma vaid ette, kui keeruline võib olla leida kindla valdkonna spetsialisti, eriti kui soov on pöörduda mõnele kitsama väljaõppega terapeudile ja seda perearsti saatekirjaga. mõnevõrra hõlbustab seda protsessi küll digiregistratuur, kus otsingumootoris on vaagnapõhja füsioteraapia näiteks eraldi erialana välja toodud, kuid vabu aegu ei tundunud küll lähiajal kuskilt paistvat…

lõpuks lähenesin ikka nii, et guugeldasin spetsialiste, keda teadsin selles vallas töötavat ja uurisin, kas neil on kehtiv tervisekassa leping või mitte. ma loodan väga, et tulevikus muutub see endale sobiva spetsialisti leidmine kordades lihtsamaks ka valdkonnakaugematele inimestele.

huvi teise töö vastu

kogu seda teraapiasse mineku protsessi kannustas ka mõningane professionaalne huvi selle osas, et näha kuidas teine spetsialist oma tööd üldse teeb. üksi oma kabinetis töötades on füsioterapeudina harva võimalik kogeda seda, kuidas keegi teine patsienti tervitab, teraapia protsessi selgitab, anamneesi võtab, hinnangut teostab, ootusi juhib, sekkumisi valib, harjutusi seletab või millele ta üldse tähelepanu juhib…

rääkimata sellest, et mis tunne on olla füsioterapeudi kabinetis täiesti teises rollis. mida märkab patsient kabinetis esimesena? mis mõtteid see temas tekitab? kui palju patsient tunneb, et teda kuulatakse või võetakse tõsiselt? kui palju jääb päriselt meelde mõnest teraapiaruumis justkui nii lihtsalt tunduvast harjutusest? kui lootusrikkalt või skeptiliselt ta sealt lahkub?

motivatsioonist või rohkem nagu selle puudumisest

vastuvõtul käidud ja harjutused käes, selgus tõsiasi, et ma olen sellesse patsiendi rolli nii hästi sisse elanud, et ka minul hakkas igasugu inimlikke vabandusi tekkima, et miks ma küll too päev harjutusi teha ei saa. tean ju küll, kui kasulik ja hea see minu jaoks on, aga ikka leidsin end mõtlemast, et “ah küll hiljem teen” või end vabandamas sellega, et “täna jube kiire päev olnud”.

küll see aju on ikka kaval põhjendamaks, et “noh, kui ma nüüd juba mitu päeva järjest pole teinud, siis tegelikult polegi enam mõtet alustadagi…” kuni selleni välja, et hakkad genereerima igasugu valelootusi stiilis “kas ma ikka pean sinna minema või äkki paraneb mu keha ise selle ajaga lihtsalt ära?”.

edasilükkamise harjumusest

vaikselt mõtled juba häid vabandusi, miks järgmist vastuvõttu edasi võiks lükata, kuigi sisimas tead, et ega seal muud põhjust ei ole, kui vaid see, et pole enda seatud ootustele vastanud.

kuskil kuklas tiksub ka see teadmine, et ega see aja edasi lükkamine ravi efektiivsusele just positiivselt ei mõju - motivatsioon kipub langema, harjutuste progresseerumine pidurdub, igasugu kõhklusi ja kahtlusi jõuab juurde tekkida.

ise olen füsioterapeudina olnud tuhandeid kordi samas rollis, kus patsient pöördub vastuvõtule ja ütleb, et tegelt ei jõudnud üldse nii palju teha kui tahtsin ja kui palju ma tol hetkel olen seda spetsialistina hinnanud, et ta ikka kohale tuli, aus oli ning kui palju saab tegelikult selle info põhjalt teraapiaga edasi minna.

motivatsiooni boostimisest

nii nagu ilmselt paljud patsiendid enne mind, hakkasin ka mina paar päeva enne korduvat terapeudi vastuvõttu eriti innukalt harjutusi tegema. peamiselt ikka selleks, et kohapeal liiga piinlik ei oleks…

ja kujutate ette, keegi ei pahandanudki seal minuga, vaid selgus, et ka sellest vähesest (kuid järjepidevast) tehtust oli olnud kasu. seda nii kohapealsel testimisel kui ka igapäevaelulisi situatsioone analüüsides. tihtipeale on muutused füsioteraapias maru aeglased tulema ning ise patsiendina ei pruugi me neid väikeseid märke paranemisest tähelegi panna.

lisaks said vastuvõtul paljud kõhklused ja kahtlused küsimuste-vastuste vooru ja harjutuste tagasisidestamise toimel kustutatud, suuremad eesmärgid meelde tuletatud ning väiksemad eesmärgid püstitatud. pärast seda ei tahtnud ma kuidagi liiga iseenesestmõistetavalt võtta seda, et on olemas spetsialist, kelle abil saan luua kehale parimad tingimused taastumiseks. et on olemas keegi, kes nopib välja kõiksugu kompensatoorsed mustrid, mis probleemiga hakkama saamiseks kasutusele olen võtnud ning kelle soovituste järjepideval järgimisel on väga suur võimalus, et see probleem ei muutu krooniliseks.

mulle väga meeldib nende korduvvastuvõttude inglise keelne termin “booster session”, sest tõesti pärast seda oli motivatsioon küll justkui turboboosti saanud.

kokkuvõtteks

küsimusele, et “kas ma niisama ei saaks hakkama”, tahaksin vaid vastata, et kindlasti saaks ja kahtlemata on taastumise juures üks võtmeelemente ka lihtsalt aeg… kuid kui palju efektiivsemalt ning teadlikumalt saab seda aega sisustada koostöös terapeudiga, kelle abil on mul edaspidi võimalik elada palju parema kvaliteediga elu võrreldes “lihtsalt hakkama saamisega”.